Ajaloost

Neljakorruseline 13 korteriga Kaarli puiestee 5 elamu valmis aastal 1934. Funktsionalistlikus stiilis ehitise projekteeris tuntud arhitekt Robert Natus, kes muude tööde hulgas on projekteerinud ka praeguse Tallinna Linnavalitsuse hoone Vabaduse väljakul. Enne Eesti Vabariigi okupeerimist kuulus maja Oskar Lõvi'le, praegu on omanikuks Oskar Lõvi poeg Tõnis Oskar Lõvi, kes koos oma poegadega osaleb aktiivselt isa pärandi restaureerimisel ja haldamisel. Okupatsiooniperioodil asus siin ühes korteris Nõukogude Liidus tuntud ooperilaulja Georg Otsa elukoht, kelle auks on püstitatud peasissekäigu kohale laulja graniidist bareljeef.

Agronoom ja ärimees Oskar Lõvi sündis 1892. aastal Põltsamaa kihelkonnas Pajusi vallas Tapiku külas Pihlaka talus Mihkel ja Anna-Marie Lõvi peres. O. Lõvi õppis Järva-Jaani apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis, aastail 1907–1912 Tartus Treffneri gümnaasiumis. Gümnaasiumi lõpetas aga Peterburis 1913. aastal ja astus seejärel Peterburi ülikooli, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. O. Lõvi võttis osa Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevusest. 1917. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agronoomiateaduskonna. Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkestanis Vene põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus ta mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti Tsarskoje Selos. Ajavahemikus 1918–1919 töötas O. Lõvi põllumajanduse alal Turkestanis. Peagi tuli tal koos naisega põgeneda saabunud kodusõja eest üle Kaspia ja Musta mere Prantsusmaale. Oskar Lõvi täiendas end Sorbonne’i ülikoolis keemia ning radioloogia alal, tehes magistrikraadi Marie Curie’ juhendamisel. Hiljem töötas Renault’ autovabrikus metallurgia alal. O. Lõvi oli Pariisi Eesti Seltsi asutaja ning selle esimene esimees. 1927. aastal tuli ta tagasi Eestisse. Ent tema abikaasa ei kohanenud eluga Eestis ja pöördus tagasi Pariisi.

1932. a abiellus Oskar Lõvi Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria (1934–2004), Madli Eva (1936) ja Tõnis Oskar (1939).

Oskar Lõvi

Oskar Lõvi oli kaaliumisündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaaliumi Agronoomilise büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas O. Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu.

Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles majandusminister Karl Selter ja põllumajandusosakonna juhataja Kaarel Liidak. 1936. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli O. Lõvil asuda Molotoviga läbirääkimisi pidama. “See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi,” kirjutab Lõvi oma mälestustes. Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid. Eesti Võieksporti ei pidanud Eesti valitsus sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele. O. Lõvi kirjutab: “Majandusminister arvas, et kui mina olin juba kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega o.-ü. Eesti Piim.” Asutamisaastaks oli 1937 ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.

Ka Vene ja Saksa okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu “pettumus ja nördimus”. Pärast 16. juunit 1940 lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar. Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas Tutermaal, mis oli oma väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist. Kuid 1941. a kutsuti O. Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi Selhozsnab’i juhatajaks. Saksa okupatsiooni tulles oli Oskar Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud.

1942–1943 juhatas Oskar Lõvi Maardu fosforiidivabriku ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud: “Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata Gestapole. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine.” Kuid et läbiotsimisel midagi ei leitud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. a septembris.

O. Lõvi oli üliõpilasseltsi Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli O. Lõvi ajavahemikus 1956–1962.

Oskar Lõvi suri Montrealis 1977. a. Tema abikaasa ja truu elukaaslane Herta suri Vancouveris 1998. a.

Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses pseudonüümi Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama: “Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta”. Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud romaani “Kolm naist” esimene ja teine osa (Toronto, 1965) ning ajalooliste romaanide triloogia: “Veretasu” (Toronto, 1966), “Risti tähe all” (Toronto, 1966), “Kirikuehitajad” (Toronto, 1970).

Ü/s Liivika kirjastuse poolt välja antud koguteoses “Kodumaal ja võõrsil” ilmusid O. Lõvi mälestused “Viisteist aastat tööd Eesti põllumajanduses” (Toronto, 1965).

Käsikirja jäid draama “Jüri Kang”, novellikogu “Vagad jutud” ja romaani “Kolm naist” kolmas osa alapealkirjaga “Viktooria”, milles on palju mälestuslikku materjali. Valitud osi “Viktooriast” andis välja ü/s Liivika Torontos (Liivika Uudised 1983, nr 37 ja 38), kuid selle avaldamise täielikul kujul keelas autor nii kauaks, kuni elab tema abikaasa, et mitte
võimaldada mõnedel romaani tegelastel esitada pretensioone, kui neid küllalt heast küljest ei näidata. Samas annab kirjanik põneva ülevaate vastupanuliikumisest Eestis ja Otto Tiefi valitsuse loomisest, milles autor ka ise osales.

O. Lõvi on kirjutanud rohkesti artikleid kirjanduse, ühistegevuse, majanduspoliitika jms teemadel.

allikas: romaani "Kolm naist" eessõna